Aasta lõpp

 Pole vist paremat aega aasta kokkuvõtmiseks kui aasta viimane päev ja veinivine. Seda peab ju ikka tegema nii, et võetakse kokku head ja halvad.

Mis on hea: ma elan veel!

Mis on halb: ma elan. Veel.

Tõenäoliselt oleks mõistlik ka anda lubadusi uueks aastaks. Siis saame järgmine aasta samal ajal usinalt naeru kihistada. Salamisi lubasin endale, et annetan ja teen rohkem head. Tahan, et mind mäletataks kui naist, kes tuppa astudes pani toa särama. Naist, kes jagas sooje paisid nii lastele kui kiisudele. Nii printsidele kui kerjustele. Kes kandis südant kõigile nähtaval ja kõigile puudutamiseks. Et mind mäletataks naisena, kes puudutas teiste südameid. Viimased aastad ei ole minust just ideaalinimest välja voolinud. Valu räsis ja raputas. Ja nüüd ma tunnen ei midagi. Või kõike korraga. 

07.10

Olen vihane. Vi. Ha. Ne.
Või hoopis hirmul.

Viha ja valu loor on silmadel ja tõenäoliselt ongi raske selgelt näha. 

Rääkisin üle pika aja mehega, kelle olemasolus pole ma veendunud. Kes on minu jaoks siiski kauge, udune fiktsioon. Mehega, kelle soojad käed mind puudutanud ei ole. Mees, kes on pannud mind uskuma vaid iseendasse. 

Siiski. Ma ei taha enam vaadata siiraid silmi täis valu. Hirmu. Teadmatust. Ma ei taha enam olla kaljukindel, sest ei jaksa neid koormaid kanda. Ja mina, rumaluke, uskusin, et jaksan kanda kogu maailma valu.

Silmad kuuma soolavett täis, sisisen läbi hammaste, et kui sa soovid teha kellelegi haiget. Tee minule. Palun. 

Kui sa minust alustasid, siis lõpeta ka minuga.

28.08.2020

 Nagu ikka - uus algus. Irooniline. 

Arvasin end alati olevat inimesena, kelle jaoks ei ole pärast kukkumist püsti saamine raske. Et hambad ristis tõusen püsti, prussitan huuli ja pomisen hoiatavalt enda ette.: "Te vaadake vaid!" 

Reaalsus on aga pisut teine. Taaskord uuesti alustades tunnen häbi, nõrkust. Tahaksin kuuma pärastlõunapäikese ruloo taha kinni mätsida ning kella viie tee asendada hommikukohviga. 

Mäletan, et eelpuberteedikuna kuulutasin kõigile mu ümber, justkui päikesetõusust teatav kirev kukk, et suureks saades hakkan kirjanikuks. Et valan oma hinge ja südame kõigile must valgel nägemiseks ning kogemiseks. Et tahan puudutada vähemalt ühte inimest oma hingevaluga. Tahtsin ja tahan siiani puudutada sealt, kust inimkäsi ei suuda. 

Kas tõesti nüüd võiks olla see õige uus algus? Et istungi kohvikus.. joon kohvi ja saan tassialusest pisikesest motivatsioonitsitaadist loomepuhangu ja uue hingamise? Et suureks saades võiks minust ikkagi saada..

"Ebaõnn ei saa Sind iialgi kätte, kui Sa oled kindlalt otsusanud edu saavutada."