Nagu ikka - uus algus. Irooniline.
Arvasin end alati olevat inimesena, kelle jaoks ei ole pärast kukkumist püsti saamine raske. Et hambad ristis tõusen püsti, prussitan huuli ja pomisen hoiatavalt enda ette.: "Te vaadake vaid!"
Reaalsus on aga pisut teine. Taaskord uuesti alustades tunnen häbi, nõrkust. Tahaksin kuuma pärastlõunapäikese ruloo taha kinni mätsida ning kella viie tee asendada hommikukohviga.
Mäletan, et eelpuberteedikuna kuulutasin kõigile mu ümber, justkui päikesetõusust teatav kirev kukk, et suureks saades hakkan kirjanikuks. Et valan oma hinge ja südame kõigile must valgel nägemiseks ning kogemiseks. Et tahan puudutada vähemalt ühte inimest oma hingevaluga. Tahtsin ja tahan siiani puudutada sealt, kust inimkäsi ei suuda.
Kas tõesti nüüd võiks olla see õige uus algus? Et istungi kohvikus.. joon kohvi ja saan tassialusest pisikesest motivatsioonitsitaadist loomepuhangu ja uue hingamise? Et suureks saades võiks minust ikkagi saada..
"Ebaõnn ei saa Sind iialgi kätte, kui Sa oled kindlalt otsusanud edu saavutada."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar