Olen vihane. Vi. Ha. Ne.
Või hoopis hirmul.
Viha ja valu loor on silmadel ja tõenäoliselt ongi raske selgelt näha.
Rääkisin üle pika aja mehega, kelle olemasolus pole ma veendunud. Kes on minu jaoks siiski kauge, udune fiktsioon. Mehega, kelle soojad käed mind puudutanud ei ole. Mees, kes on pannud mind uskuma vaid iseendasse.
Siiski. Ma ei taha enam vaadata siiraid silmi täis valu. Hirmu. Teadmatust. Ma ei taha enam olla kaljukindel, sest ei jaksa neid koormaid kanda. Ja mina, rumaluke, uskusin, et jaksan kanda kogu maailma valu.
Silmad kuuma soolavett täis, sisisen läbi hammaste, et kui sa soovid teha kellelegi haiget. Tee minule. Palun.
Kui sa minust alustasid, siis lõpeta ka minuga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar